Nagu näha, pole ma ikka end suutnud nii kokku võtta, et iga nädal vähemalt üks blogipostitus teha. Nüüd kipub mul jälle järg käest ära minema... Kõige lihtsam vist on sealt alustada, kus pooleli jäin.
01.06-08.06
Esimesel juunil käisime laste esinemiskontserdil. Nimelt õpivad nad muusikakoolis klaverit ning esimesel juunil oli neil esimene esinemine koos teiste lastega. Läbiv teema oli punase koolibussiga koolisõit ning teel juhtunud sekeldused. Lapsed pidasid hästi vastu ning mängisid üllatavalt hästi klaverit ja enda rolli kogu etenduses.
Teisel juunil sõitsin pereemaga linna kaasa, et osta kõik vajalik reisi jaoks. Nimelt otsustatud sai, et sõidame Horvaatiasse Rovinj linna.
Kolmandal juunil sättisime asjad valmis ja pesime vajalikud riided reisi jaoks puhtaks. Lisaks pakkisime kõik kotid kokku ja laadisime autosse. Otsustasime, et võtame Rexi ka kaasa. Avastasime, et autosse ei mahugi kõik asjad ära ja otsustasime, et proovime, kas saame kahekesi katuseboksi paigaldusega hakkama. Mõeldud-tehtud. Asjad ka sisse pakitud, ise salamisi lootes, et midagi ei juhtu.
Neljandal läks sõit hommikul kohe lahti. Saime kiirelt hommikul tulema ning kuni Ljubljanani vedas meil. Alles Ljubljanas oli suur ummik ning siis pidime kiirteede ristumispunktis kaks kuni kolm tundi ummikus istuma. Lisaks paistis päike ning autol on kliimaseade ka katki, seega oli topelt koormav nii sõita. Vaene Rex, kes ei saanud millestki aru, kuid kes kõige paremini selle reisi vastu pidas. Lahe oli muidugi ka Karawaki tunnelisõit. Seal oli üllatavalt palav, eeldas ju, et mäe sees tunnelis on külm. Tunnel oli üle 7 km pikk ning kohati päris kõle. Õnneks mingeid vahejuhtumeid meil muid polnudki. Nii lahe oli sinna sõita ning mul läks kaua aega enne kui aru sain, et me tõesti jõudsimegi sinna. Rovinj on nii ilus koht ja lihtsalt super ideaalne koht, kus puhata. Me olime kodumajutuses, mis kuulub pereema sõbranna emale. Koht oli ideaalne ka selle poolest, et rand oli vaid 10 min jalutuskäigu kaugusel. Esimesel päeval veetsime pärastlõuna rannas ning õhtul jalutasime kesklinna sööma. Vaated ja tänavapilt olid hingematvalt ilusad ning meil õnnestus isegi päikeseloojangut näha. Õhtusöök oli ka jube hea, proovisin mereandidega pastat ning see oli lihtsalt nii maitsev.
Viiendal läksime terveks päevaks randa ja võtsime Rexi ka kaasa. Nii mõnus oli ning vesi oli hea ja jahutav. Päikest sai mõnuga võetud ja lihtsalt niisama vedeletud. Rexi vedasime ka vette, kuigi talle ei meeldinud see mõte. Hiljem ta sai küll aru, et see on hea ja jahutav, sest õues oli nii palav. Õhtul läksin üksinda koos Rexiga linna peale jalutama ning kohti avastama, kuhu eelneval päeval ei jõudnud minna. Ostsin endale laheda kaabu päikse eest varjuks ning ujuma minemiseks jalanõud, mis kaitseksid kivide peale astumisel. Nimelt rannad on seal ainult kivised. Ainutl üks koht oli natuke liivane. Päris valus oli kõndida, kui pidin pidevalt kivide peal olema.
Kuuendal otsustasime teistega koos (samal ajal puhkasid seal ka pereema teised tuttavad ja sõbranna) punasele saarele sõita. Laevasõit sinna hommikul ja õhtul siis tagasi. Lahe oli. Saar ise koosnes kahest saaretükikesest, millest suuremal asus hotell ja kirik ning väiksemal üks restoran ja park. Saar ja selle ümbrus oli väga ilus. Nägin ka ühte pulma - nimelt saabus pruutpaar saarele elegantses valges ja kaunistatud kaatris. Juubeldati kõikjal ning läheduses asuvad paadid signaalitasid. Vinge pulm. Õhtul läksime kõik koos parimasse pitsarestorani terves linnas. Koht oli väike, aga õnneks leidus meile kõigile koht, kuhu maha istuda ja pitsat nautida (meid oli kokku koos lastega 14). Lisaks sõime ühes parimas jäätisekohvikus jäätist.
Seitsmendal olime pool päeva koos teistega rannas, seekord oli Rex ka kaasas, et teda väsitada. Õhtul läksime aga linna šoppama ja jalutasime seekord ka kiriku juurde. Kirik oli imeilus ja õhustikku muutis minu jaoks muinasjutuliseks (pigem pildiraamatu sarnaseks) just vahemere maadele tüüpilised ehitised ja tänavakäigud.
Kaheksandal pakkisime asjad hommikul kohe kokku ning laadisime autosse. Ostsime perenaise käest isetehtud oliiviõli ning ta kinkis meile ka isetehtud veini. Pool päeva olime siis rannas ning peale lõunat sõitsime viperusteta Karawaki tunneli juurde. Seal oli natuke ummikut pooleks tunniks aga peale seda läks kõik libedalt koduni. Kõik jäid reisiga rahule ning see oli tõesti nagu unistus. Minu üks suurimaid unistusi on nüüd täitunud.
09.06 - 14.06
Nädala sees tavaline nagu ikka. neljapäeval käisime maasikaid korjamas, mis olid ülimagusad. Reedel tuli pereisa koju mõneks päevaks. Laupäeval oli pereisa õe pulm. See oli rahvariietes ning ülivägev. Ainus viga oli kahe linna vaheline pendeldamine ning korralduslikust poolest ka mõnede miinustega. Vähemalt oli tore ning ka inimesed, kes lihtsalt meist mööda kõndisid, pildistasid meid, sest on ju tore näha rahvariietes inimesi imeilusas pargis. Isegi mul oli dirndl seljas, saime selle pereema sõbranna käest. Miinuseks oli aga see, et päev oli jube palav ning rahvariietes olla oli seejuures natuke kurnav. Olin autojuhiks, nagu alguses plaanisime, aga ainult pereemale, sest pereisa tahtis ikka ise sõita. (hommikul sõitis pereisa enne meid ära, seetõttu olime kahe autoga). Muidugi vinge oli see, et minu rusty ka seal oli ja reaktsioonid, kui sellega sõitsin, olid lahedad. Pühapäeval siis olime niisama kodus ja puhkasime.
15.06-21.06
Nädal nagu ikka, ainult, et pereemal on nüüd kolm korda nädalas praktika haiglas nin ta on kuuest hommikul kuni kella poole kaheksani kodust ära. Lapsed ärkavad enne ema äraminekut, seega ärkan iga päev tund aega varem ülesse. Rutiin nagu ikka ning kokkan nüüdsest palju rohkem kui varem. Lapsed isegi ütlesid pereemale, et ma teen pannkooke paremini ning kui ma suureks saan, peaksin ma kokaks hakkama. Päris tore oli seda kuulda. Pereema ka mainis, et teen päris hästi süüa. Ning minu emme arvas ka, et nüüd kui tagasi tulen, pean rohkem enda osa õhtusöökidesse panustama, eks näis, kuidas see välja nägema hakkab. Ehk kui palju ma seda teha viitsin. Sellega on ikka üksjagu mässamist. Siiani olen teinud pannkooke, spagette bolognese kastmega (seejuures veggie kastmega), lasagnet ning minu enda lemmik on riisi-kögivilja-tofu wok. Laupäeval käisin matkamas koos jalgrattaga (arvasin, et jõuan Goldecki mäe tippu nii välja ja siis on hea lihtne panoraamtänavat pidi tagasi koju sõita). Kahjuks läks kõik kehvasti... Esiteks polnud rada ilusti märgistatud, seega sõitsin kolm korda valesti. Teiseks oli ilm kehva, väga paduvihmane. Kolmandaks oli päris raske end edaswi motiveerida, et mäe tippu jõuda. Minu tulemus oli siis ühe mäehütti juurest jalgratta tassimine oru äärt pidi metsateeni, mida mööda läksin nii kaugele ülesse välja kui võimalik. Kõrgeim punkt oli umbes 1560 m peal ning ma nägin keskmise mäe tagant ka Millstatti järve. Üle jäi minu pettumuseks tagasi alla sõita ja ratas tagasi mäehüttini tassida. Õnneks sain kõrgusehirmust ka üle, sest ratast nii ohtlikul serval kanda, tuli mul julgust ikka kõvasti kokku koguda, et ma alla orgu ei potsataks. Mäehüti juurest leidsin teeotsa, mille oleks pidanud esimesena valima ning tänu sellele olin kiiresti kodus. Esimene teeots, mille valesti valisin, läks suure 15 km ringiga mäehütini. Kui oleks algselt õigesti valinud, poleks ma 6 tunnist matka teinud, siis oleks see kindlasti 2 tunni võrra lühem olnud. Lõppkokkuvõttes jäin ikkagi rahule ning vaated olid ka tegelikult ilusad. Tuleb tõdeda, et ainult jala saab tipuni minna või autoga panoraamtänavat pidi siis tippu sõita ja siis ringi uudistada. Eks näis, millise valiku ma järgmisena seejuures teen.
Täna, 22.06, otsustasin, et sõidan ikkagi Veneetsiasse ja nüüd ma ei suuda järgmist kuud enam ära oodata. Lisaks sain ennast väga palju sisseastumissüsteemi tõttu ärritada ning otsustasin, et asun uuesti asja kallale alles järgmine nädal. Need valikud, mida mina tahan teha, võimaldab mulle alles järgmine nädal oma andmed saata. Mine tea, äkki leian selle aja jooksul veel ühe varuvariandi, sest tegelikult ma ei taha ülikooli minna. Tahaks lihtsalt niisama elu elada. Ma arvan, et proovin siis maaülikooli kahele alale, esimene on loodusturism, aga teise valiku teen ma lähipäevil kindlaks. Varuvariandina on veel tartu ülikooli saksa keel ja kirjandus, mis mind eriti ei tõmba, kui ma just giidiks ei taha saada, sest õpetaja või tõlgi töö mulle ei sobi.
Pikk jutt, aga pildid lisan mõni teine päev, sest need vajavad veel sorteerimist ning selle jaoks lisan siia hoopis lingi uue postitusena. Tervitan kõiki, keda tervitanud ei ole. Päikest :)
esmaspäev, 22. juuni 2015
pühapäev, 31. mai 2015
Vahepealne aeg
Hei,
pole viitisimist olnud vahepeal edasi kribada. Alati leian midagi muud selle asemel endale tegevuseks.
Nii raske on veel vahepealset kirjutada, sest ilma oma märkmikuta ma sellega hakkama ei saaks. See kord pean oma mälu kolme nädala ulatuses pingutama, sest aeg on nii kiiresti edasi läinud.
11.mai- 17.mai oli täiesti tavaline nädal. Pereema oli küll kodus, sest ta pidi enda referaadi valmis kirjutama. Seega tõin ja viisin mina lapsi koju ja lasteaeda. 14. mail käisime Norkeri hobuste festivalil ning arvasime, et see on väga vinge. Vähemalt plakati pealt tundus nii. Tegelikkuses oli see väike, halvasti korraldatud, väheste selle tõu esindajatega, esinejad olid enamasti samad ning haflingeri või islandi hobustega ning liiga pikkade vaheaegadega. Ainsad, kes Norikeri hobuseid esindasid olid Bettina hobused (tema juures käivad lapsed trennis). Päev ei olnud ka väga ilus ning me saime sealt külma. 16.mail käisime sünnipäeval ning ma joonistasin Ford Mustangi kingituseks. Teadmata, et see oli sünnipäevalise lemmik - seda ütles mulle Manuela. Selle peale küsis Carla, kas ta rõõmustas nagu mehed :D. Muidugi saksa keeles kõlab see nali paremini :D
18.mai-24.mai
Lapsed suhtuvad minusse nüüd juba paremini, eriti peale seda kui me sel nädalal üks päev koos koju jäime. Pereema auto läks katki ning siis ta pidi minu auto võtma, et kooli sõita, sest rongide ajad ei klappinud. Päris lahe oli nii korraks koju jääda, kuigi olin väga kahtlev ses suhtes, kuidas see päev välja näeb. Arvasin, et kindlasti juhtub midagi, sest eelnevad korrad pole nad nõus olnud minuga koos kuskile jääma. Õnneks oli päev ka vihmane, seega olid meil päevakorras tubased tegevused.
19.mail sõitsin koos Manuelaga kaasa Klagenfurti linna avastama. Sõit sinna minu autoga oli päris kaunis lärmakas, vähemalt autos saime häid lugusid minu iPodist kuulata ning sellega auto hääled summutada :D. Linn oli ilus ning vanalinn meenutas veidi mõnes kohas Tallinnat, kuigi seal pole gooti stiilis hooneid. Enamus paistab olevat klassitsism või väheses osas barokk. Linn oli turiste täis, enamus neist muidugi itaallased ja sakslased. Linnas oli ka palju tudengeid, kes püüdsid pakkuda erinevaid teenuseid, mis nad välja olid mõelnud või mille heaks nad töötasid. Mind tüütas üks mingi kultuuriprogrammilehega ning teine mingi vaeste laste aitamisprogrammiga, mis peaks neid toetama koolis käimisel vms. Esimene tüüp oli täiega kaua ühes kohas ning kui ma vanalinnas ringi tiirutasin põrkasin täiega palju sellesse tänavavahesse ning ta püüdis mind ikka edasi pommitada. Lõpuks kui hakkasin jälle oma tiiruga kogemata samasse tänavasse jõudma, pöörasin ruttu ringi ja läksin suure ringiga teisi tänavaid mööda. See oli nagu üks õudusunenägu, millest välja ei saa. Üldjoontes siiski nautisin päeva ning ilusat ilma. Samas olin ka põnevil, sest õhtul oli eurovisiooni esimene osa.
Eurovisiooni teist poolfinaali vaatasin ka ning üldjoontes oli see ka päris ilus vaatepilt. Lemmik sellest osast oli kahtlemata Rootsi. Reede oli mul vaba päev ning veetsin poole sellest kodus ning teise poole läksin kinno Abschussfahrti filmi vaatama. Järgneval päeval läksime kõik koos kinno Ostwind 2 filmi vaatama ning ootasin põnevusega eurovisiooni finaali. Mul oli kogu aeg telefon valmis pandud ning helistasin ka paar korda Eesti toetuseks. Kummaline oli küll seda teha. Aga vahva, et sain Eestit toetada :). Pettumus oli küll, et seitsmenda koha saime, sest laul ja lavapilt sobis kokku ning meeldis mulle, aga mul oli hea meel, et Rootsi võitis, sest ka Rootsi lugu meeldis mulle väga. Lisaks oli minu lemmik veel Austria, mis küll jäi viimaseks, kuid kummitab mind ikka veel minu mõtetes.
Järgneval päeval sõitsime Shire Horse Showle ning see oli ülivägev ja vinge. Lahe oli neid hobuseid siis esimene kord oma silmaga näha ning olin üllatunud, kui teada sain, et see oli kogu Austria ainus shire hobuste show. Lisaks oli ka mõni kasvataja selleks ekstra Saksamaalt ja ka Inglismaalt üks esindaja kohale tulnud. Hobuseid demonstreeriti kaaarikusõidus, koolisõidus ja palgiveos. Kahjuks jäime ilma täkkude litsentseerimisprotseduurist (kes keelt oskab, siis selle nimi on kürung). Oleks seda tahtnud näha, kuna see on kindlasti teistsugune kui ratsahobuste oma. Lisaks oli show poolest esindatud ka norikeri, lõuna-saksa külmaverelise ja minihobuste tõud. Kui show oli läbi, läksime linnuse varemetesse (show toimus Sommereggi linnuse areenal). Minna sai kuni katuseni ning siis sealt vaatetorni varemetest vaadet nautida. Läksime ka Folter muuseumisse, mis on siis keskaegsete piinariistade muuseum. Päris jube oli. Aga tegelikkuses oleks sealt veidi rohkemat oodanud.
Kuna pereema auto oli katki, siis kui me selle remondist tagasi läksime tooma, proovisin ise ka üksinda kiirteel esimest korda sõita. Nii lahe oli, et teeks seda tihedamini, kui mul selle jaoks veel aega on (enne kui kleebise tähtaeg läbi saab). Mõnus oli kulgeda, eriti minu armsa rustyga.
25.mai-31.mai
Kaks esimest päeva olid pühad, seega lapsed olid ka kodus. Esmaspäeval käisime Wildpark Roseggis ning Keltenweltis. Loomapark oli sarnane Rootsis Stockholmi lähedal olevaga ehk loomad jooksid vabalt ringi - v.a šaakal, ilves ja mõned muud ohtlikumad loomad ja linnud. esindatud olid ka mõned koduloomad nagu laamad, ponid, paabulinnud, kanad, lambad, kitsed, jänesed ja merisead. Keltenweltis oli ka põnev ning see oli koht, kus ajalugu oli hästi esindatud ning põnevalt metsa vahele ära peidetud. Hooned olid tõetruud tehtud ning tore oli kogeda ka tükikest Skandinaavia ajalugu. Teisipäeval korrastasime kopliaeda ning lasksime loomad teise koplisse. Õhtul tuli ka üllatusena pereisa paariks päevaks koju. Neljapäeval jäid lapsed jälle selle tõttu koju ning ei läinud lasteaeda (nad läksid see nädal vaid kaks päeva sinna). Käisime linnas ainult selle tõttu, et ma pidin turult üht-teist ostma. Reede oli sihteliselt tavaline päev. kuid õues oli soe ning me läksime koos lastega peale lasteaeda mäenõlva otsa maalima. Päris tore oli jälle pintslit käes hoida. Laupäeval oli siis sel aastal pärast mitmeid äraütlemisi esimest korda voltišeerimine. Päris lahe oli vaadata, kuid lapsed nn trikke hobuse seljas tegid. Esmalt värvisime hobuse mingite värvidega kirjuks ja siis said lapsed peale hakata. Kahju ainult, et peale Carla ja Lea oli seal ainult üks laps veel. Nii paljud ütlesid teatud asjade pärast ära. Hiljem korrastasime maja ümbrust. Täna võtame ka asja vabamalt ning ilm on ka üsna pilvine ning vihmane. Ongi hea aeg end kokku võtta ja blogi kirjutada.
Lõpuks lugesin ka enda paksu Winter's Tale raamatu läbi, mis läks kuidagi aeglaselt minu jaoks edasi. Esimese osa raamatust lugesin küll suhteliselt kiiresti läbi, kuid viimane osa kuidagi venis ja venis ning ei tahtnud läbi saada. Lõpulehekülgedel pidin ühte lauset lausa kolm korda lugema ja siis eesti keelde lõpuks enda jaoks tõlkima, sest ma ei saanud aru, mis seal kirjutatud oli. Lisaks segas mind ka see fakt, et olin enne filmi näinud, mis mulle väga meeldis ja alles siis raamatu läbi lugenud. Raamatu lõpp oli natuke segane ning otsustasin, et film meeldis mulle rohkem, kuid raamat rõõmustas, et see ei lõppenud nii nagu inimesed seda ikka loodavad.
Reedel sai Manuela hea uudise, et tal on järgmine nädal vaba ning et me sõidame siis kuskile puhkama. Tõenäoliselt Itaaliasse või Horvaatiasse.
Pilte lisan siis, kui ma need enda telefomist kätte olen saanud ja digikaamerast korrastanud olen. Arvatavasti teen selle kohta ekstra postituse :).
pole viitisimist olnud vahepeal edasi kribada. Alati leian midagi muud selle asemel endale tegevuseks.
Nii raske on veel vahepealset kirjutada, sest ilma oma märkmikuta ma sellega hakkama ei saaks. See kord pean oma mälu kolme nädala ulatuses pingutama, sest aeg on nii kiiresti edasi läinud.
11.mai- 17.mai oli täiesti tavaline nädal. Pereema oli küll kodus, sest ta pidi enda referaadi valmis kirjutama. Seega tõin ja viisin mina lapsi koju ja lasteaeda. 14. mail käisime Norkeri hobuste festivalil ning arvasime, et see on väga vinge. Vähemalt plakati pealt tundus nii. Tegelikkuses oli see väike, halvasti korraldatud, väheste selle tõu esindajatega, esinejad olid enamasti samad ning haflingeri või islandi hobustega ning liiga pikkade vaheaegadega. Ainsad, kes Norikeri hobuseid esindasid olid Bettina hobused (tema juures käivad lapsed trennis). Päev ei olnud ka väga ilus ning me saime sealt külma. 16.mail käisime sünnipäeval ning ma joonistasin Ford Mustangi kingituseks. Teadmata, et see oli sünnipäevalise lemmik - seda ütles mulle Manuela. Selle peale küsis Carla, kas ta rõõmustas nagu mehed :D. Muidugi saksa keeles kõlab see nali paremini :D
18.mai-24.mai
Lapsed suhtuvad minusse nüüd juba paremini, eriti peale seda kui me sel nädalal üks päev koos koju jäime. Pereema auto läks katki ning siis ta pidi minu auto võtma, et kooli sõita, sest rongide ajad ei klappinud. Päris lahe oli nii korraks koju jääda, kuigi olin väga kahtlev ses suhtes, kuidas see päev välja näeb. Arvasin, et kindlasti juhtub midagi, sest eelnevad korrad pole nad nõus olnud minuga koos kuskile jääma. Õnneks oli päev ka vihmane, seega olid meil päevakorras tubased tegevused.
19.mail sõitsin koos Manuelaga kaasa Klagenfurti linna avastama. Sõit sinna minu autoga oli päris kaunis lärmakas, vähemalt autos saime häid lugusid minu iPodist kuulata ning sellega auto hääled summutada :D. Linn oli ilus ning vanalinn meenutas veidi mõnes kohas Tallinnat, kuigi seal pole gooti stiilis hooneid. Enamus paistab olevat klassitsism või väheses osas barokk. Linn oli turiste täis, enamus neist muidugi itaallased ja sakslased. Linnas oli ka palju tudengeid, kes püüdsid pakkuda erinevaid teenuseid, mis nad välja olid mõelnud või mille heaks nad töötasid. Mind tüütas üks mingi kultuuriprogrammilehega ning teine mingi vaeste laste aitamisprogrammiga, mis peaks neid toetama koolis käimisel vms. Esimene tüüp oli täiega kaua ühes kohas ning kui ma vanalinnas ringi tiirutasin põrkasin täiega palju sellesse tänavavahesse ning ta püüdis mind ikka edasi pommitada. Lõpuks kui hakkasin jälle oma tiiruga kogemata samasse tänavasse jõudma, pöörasin ruttu ringi ja läksin suure ringiga teisi tänavaid mööda. See oli nagu üks õudusunenägu, millest välja ei saa. Üldjoontes siiski nautisin päeva ning ilusat ilma. Samas olin ka põnevil, sest õhtul oli eurovisiooni esimene osa.
Eurovisiooni teist poolfinaali vaatasin ka ning üldjoontes oli see ka päris ilus vaatepilt. Lemmik sellest osast oli kahtlemata Rootsi. Reede oli mul vaba päev ning veetsin poole sellest kodus ning teise poole läksin kinno Abschussfahrti filmi vaatama. Järgneval päeval läksime kõik koos kinno Ostwind 2 filmi vaatama ning ootasin põnevusega eurovisiooni finaali. Mul oli kogu aeg telefon valmis pandud ning helistasin ka paar korda Eesti toetuseks. Kummaline oli küll seda teha. Aga vahva, et sain Eestit toetada :). Pettumus oli küll, et seitsmenda koha saime, sest laul ja lavapilt sobis kokku ning meeldis mulle, aga mul oli hea meel, et Rootsi võitis, sest ka Rootsi lugu meeldis mulle väga. Lisaks oli minu lemmik veel Austria, mis küll jäi viimaseks, kuid kummitab mind ikka veel minu mõtetes.
Järgneval päeval sõitsime Shire Horse Showle ning see oli ülivägev ja vinge. Lahe oli neid hobuseid siis esimene kord oma silmaga näha ning olin üllatunud, kui teada sain, et see oli kogu Austria ainus shire hobuste show. Lisaks oli ka mõni kasvataja selleks ekstra Saksamaalt ja ka Inglismaalt üks esindaja kohale tulnud. Hobuseid demonstreeriti kaaarikusõidus, koolisõidus ja palgiveos. Kahjuks jäime ilma täkkude litsentseerimisprotseduurist (kes keelt oskab, siis selle nimi on kürung). Oleks seda tahtnud näha, kuna see on kindlasti teistsugune kui ratsahobuste oma. Lisaks oli show poolest esindatud ka norikeri, lõuna-saksa külmaverelise ja minihobuste tõud. Kui show oli läbi, läksime linnuse varemetesse (show toimus Sommereggi linnuse areenal). Minna sai kuni katuseni ning siis sealt vaatetorni varemetest vaadet nautida. Läksime ka Folter muuseumisse, mis on siis keskaegsete piinariistade muuseum. Päris jube oli. Aga tegelikkuses oleks sealt veidi rohkemat oodanud.
Kuna pereema auto oli katki, siis kui me selle remondist tagasi läksime tooma, proovisin ise ka üksinda kiirteel esimest korda sõita. Nii lahe oli, et teeks seda tihedamini, kui mul selle jaoks veel aega on (enne kui kleebise tähtaeg läbi saab). Mõnus oli kulgeda, eriti minu armsa rustyga.
25.mai-31.mai
Kaks esimest päeva olid pühad, seega lapsed olid ka kodus. Esmaspäeval käisime Wildpark Roseggis ning Keltenweltis. Loomapark oli sarnane Rootsis Stockholmi lähedal olevaga ehk loomad jooksid vabalt ringi - v.a šaakal, ilves ja mõned muud ohtlikumad loomad ja linnud. esindatud olid ka mõned koduloomad nagu laamad, ponid, paabulinnud, kanad, lambad, kitsed, jänesed ja merisead. Keltenweltis oli ka põnev ning see oli koht, kus ajalugu oli hästi esindatud ning põnevalt metsa vahele ära peidetud. Hooned olid tõetruud tehtud ning tore oli kogeda ka tükikest Skandinaavia ajalugu. Teisipäeval korrastasime kopliaeda ning lasksime loomad teise koplisse. Õhtul tuli ka üllatusena pereisa paariks päevaks koju. Neljapäeval jäid lapsed jälle selle tõttu koju ning ei läinud lasteaeda (nad läksid see nädal vaid kaks päeva sinna). Käisime linnas ainult selle tõttu, et ma pidin turult üht-teist ostma. Reede oli sihteliselt tavaline päev. kuid õues oli soe ning me läksime koos lastega peale lasteaeda mäenõlva otsa maalima. Päris tore oli jälle pintslit käes hoida. Laupäeval oli siis sel aastal pärast mitmeid äraütlemisi esimest korda voltišeerimine. Päris lahe oli vaadata, kuid lapsed nn trikke hobuse seljas tegid. Esmalt värvisime hobuse mingite värvidega kirjuks ja siis said lapsed peale hakata. Kahju ainult, et peale Carla ja Lea oli seal ainult üks laps veel. Nii paljud ütlesid teatud asjade pärast ära. Hiljem korrastasime maja ümbrust. Täna võtame ka asja vabamalt ning ilm on ka üsna pilvine ning vihmane. Ongi hea aeg end kokku võtta ja blogi kirjutada.
Lõpuks lugesin ka enda paksu Winter's Tale raamatu läbi, mis läks kuidagi aeglaselt minu jaoks edasi. Esimese osa raamatust lugesin küll suhteliselt kiiresti läbi, kuid viimane osa kuidagi venis ja venis ning ei tahtnud läbi saada. Lõpulehekülgedel pidin ühte lauset lausa kolm korda lugema ja siis eesti keelde lõpuks enda jaoks tõlkima, sest ma ei saanud aru, mis seal kirjutatud oli. Lisaks segas mind ka see fakt, et olin enne filmi näinud, mis mulle väga meeldis ja alles siis raamatu läbi lugenud. Raamatu lõpp oli natuke segane ning otsustasin, et film meeldis mulle rohkem, kuid raamat rõõmustas, et see ei lõppenud nii nagu inimesed seda ikka loodavad.
Reedel sai Manuela hea uudise, et tal on järgmine nädal vaba ning et me sõidame siis kuskile puhkama. Tõenäoliselt Itaaliasse või Horvaatiasse.
Pilte lisan siis, kui ma need enda telefomist kätte olen saanud ja digikaamerast korrastanud olen. Arvatavasti teen selle kohta ekstra postituse :).
teisipäev, 5. mai 2015
Väljasõitude algus...
Hei,
ega eelmisel nädalal midagi suurt ei juhtunudki õnneks. Ainult alustasin pisikeste reisidega ,et avastada siinset ümbruskonda.
1. mail võtsin ette jalgrattamatka. Selle jaoks oli mul kohe parim mägijalgratas. Sellega oli nii mugav ja probleemivaba sõita, eriti kui mäest alla minek oli ja pidurdada oli vaja. Reisisihtkoht oli Weissensee, mis on meist kõigest umbes 20 km kaugusel. Seejuures abistas mind app nimega Endomondo, kust sain oma teekonda jälgida. Koht oli imeilus ning sinna tahan veel ka tagasi minna, sest tahaks teist kaldapoolt ka näha. Lisaks on seal üks ilus ja mugav matkarada, mida kindlasti külastada tahan. Nautisin loodust ja ilma, kuigi tuli kogu aeg seenevihma. See jahutaski mõnusalt pikast teekonnast. Mäest alla sõites olin nii kiire, et kohtai tundus, et sõidan hoopis autoga. Tagasitulek oli aga tohutult raske, sest mul oli tee kogu aeg ainult ülesmäge.Kokku sõitsin siis 40 km. Päris hea tunne oli pärast ja olin uhke, et midagi sellist korda suutsin saata.
2. mail oli siis Lea sünnipäev ning me sõitsime seda Walderlebnisparki tähistama. Koht asus üpriski kaugel, kuid oli megalahe. Tegemist oli pargiga, kus oli puude vahele umbes 10-15 m kõrgusele tehtud puidust tee, mille vahelt sai siis ka turnida aeg-ajalt. Lisaks oli seal ka veel liumäed nii kõrgelt kui laudtee üleval puude vahel asus. See oli nii lahe. Eriti tore oli sealt alla lasta ning ma suutsin enda kõrgusekartust seal ka ohjeldada. Pargis oli ka seiklusrada lastele ning miniloomaaed kahe eesli, šetti ja kitsedega. Veetsime seal päris mitu tundi. Edasi tekkis spontaanne plaan , vähemalt esialgu tundus nii :D , sõita vaatetorni nimega Pyramidkogel. Miks see ainult esialgu siis spontaanne tundus? Nimelt lähedal asuva Wörthersee ääres toimub varsti GTI treffen, kus on kõik omalaadsed, kallid ja kiired autod kokku tulnud. Tee, mille valisime, kubises nendest ja inimestest, kes selleks puhuks on puhkuse võtnud ja isegi erinevatest maadest kokku sõitnud, et seda lihtsalt jälgida. Põhimõtteliselt sa siis sõidad teed mööda, mis on kahelt poolt pargitud nende autodega ning autode vahel istuvad inimesed matkatoolides ja joovad midagi telefonid käes ning arutavad , teevad pilte ja paluvad masina urinat kuulda :D. Neid inimesi ja autosid tundus kokku olevat üle miljoni, sest neid oli lihtsalt nii palju. Väga vinge oli lihtsalt seda kõike jälgida ning märkasin ka paari enda lemmikautot. Pyramidkogel ise oli ka selle kohtumise üks keskpunktidest. Pyramidkogel on siis ainulaadne EU kõrgeim puidust vaatetorn (100 m) ning eriline on ta ka selle poolest, et sul on võimalik peaaegu tipust (torni keskel) liutorust alla lasta. See algab umbes 60 m pealt. Liug ise kestab 20 sek ning 25km/h. ISe pidin end tohutult kokku võtma, et tippu minna. Teised läksid liftiga, kuid mina trepist, sest arvasin, et aeglaselt üles minek on minu jaoks parem kui läbipaistva liftiga kiire ülesminek. Tõesti see aitas mul tippu välja jõuda ning jäin endaga tohutult rahule, et sellega hakkama sain. See on tõesti minu jaoks suur saavutus. Päris ääre äärde ma veel end ei lubanud, kuid vaade oli vapustavalt ilus. Enamus pilte tegin telefoniga ning kaamera usaldasin pereisa kätte, kes tegi pilte ääre pealt. Olime seal kokku 4 tundi. Järgmine kord luban endal ka liumäest alla lasta, sest see ei pidavat üldsegi nii kiire olema.
3.mail hakkas mul põlv valutama. Tegelikult märkasin seda juba eelneval õhtul. Seetõttu sel päeval ei võtnud me muud ette kui vaatasime DVD-d ning pidasime veel vanavanematega vanaema ja Lea sünnipäevi, sest neil juhtub see olema samal päeval.
Eile käisin siis Avengers: Age of Ultronit vaatamas ning olen rahul, et seda tegin. Hea oli. Kahju, et Lokit seal polnud, kuid tema kohalolekut oli tajuda ning järgnevas osas on ta täiesti olemas õnneks. Tore oli, et tutvustati uusi tegelaskujusid ningloodetavasti näeme neid ka järgnevates osades :)
Hetkel muud lisada pole. Katsun asju sel nädalal rahulikumalt võtta ning põlvel puhata lasta.
Lisan siia pilte ka :)
ega eelmisel nädalal midagi suurt ei juhtunudki õnneks. Ainult alustasin pisikeste reisidega ,et avastada siinset ümbruskonda.
1. mail võtsin ette jalgrattamatka. Selle jaoks oli mul kohe parim mägijalgratas. Sellega oli nii mugav ja probleemivaba sõita, eriti kui mäest alla minek oli ja pidurdada oli vaja. Reisisihtkoht oli Weissensee, mis on meist kõigest umbes 20 km kaugusel. Seejuures abistas mind app nimega Endomondo, kust sain oma teekonda jälgida. Koht oli imeilus ning sinna tahan veel ka tagasi minna, sest tahaks teist kaldapoolt ka näha. Lisaks on seal üks ilus ja mugav matkarada, mida kindlasti külastada tahan. Nautisin loodust ja ilma, kuigi tuli kogu aeg seenevihma. See jahutaski mõnusalt pikast teekonnast. Mäest alla sõites olin nii kiire, et kohtai tundus, et sõidan hoopis autoga. Tagasitulek oli aga tohutult raske, sest mul oli tee kogu aeg ainult ülesmäge.Kokku sõitsin siis 40 km. Päris hea tunne oli pärast ja olin uhke, et midagi sellist korda suutsin saata.
2. mail oli siis Lea sünnipäev ning me sõitsime seda Walderlebnisparki tähistama. Koht asus üpriski kaugel, kuid oli megalahe. Tegemist oli pargiga, kus oli puude vahele umbes 10-15 m kõrgusele tehtud puidust tee, mille vahelt sai siis ka turnida aeg-ajalt. Lisaks oli seal ka veel liumäed nii kõrgelt kui laudtee üleval puude vahel asus. See oli nii lahe. Eriti tore oli sealt alla lasta ning ma suutsin enda kõrgusekartust seal ka ohjeldada. Pargis oli ka seiklusrada lastele ning miniloomaaed kahe eesli, šetti ja kitsedega. Veetsime seal päris mitu tundi. Edasi tekkis spontaanne plaan , vähemalt esialgu tundus nii :D , sõita vaatetorni nimega Pyramidkogel. Miks see ainult esialgu siis spontaanne tundus? Nimelt lähedal asuva Wörthersee ääres toimub varsti GTI treffen, kus on kõik omalaadsed, kallid ja kiired autod kokku tulnud. Tee, mille valisime, kubises nendest ja inimestest, kes selleks puhuks on puhkuse võtnud ja isegi erinevatest maadest kokku sõitnud, et seda lihtsalt jälgida. Põhimõtteliselt sa siis sõidad teed mööda, mis on kahelt poolt pargitud nende autodega ning autode vahel istuvad inimesed matkatoolides ja joovad midagi telefonid käes ning arutavad , teevad pilte ja paluvad masina urinat kuulda :D. Neid inimesi ja autosid tundus kokku olevat üle miljoni, sest neid oli lihtsalt nii palju. Väga vinge oli lihtsalt seda kõike jälgida ning märkasin ka paari enda lemmikautot. Pyramidkogel ise oli ka selle kohtumise üks keskpunktidest. Pyramidkogel on siis ainulaadne EU kõrgeim puidust vaatetorn (100 m) ning eriline on ta ka selle poolest, et sul on võimalik peaaegu tipust (torni keskel) liutorust alla lasta. See algab umbes 60 m pealt. Liug ise kestab 20 sek ning 25km/h. ISe pidin end tohutult kokku võtma, et tippu minna. Teised läksid liftiga, kuid mina trepist, sest arvasin, et aeglaselt üles minek on minu jaoks parem kui läbipaistva liftiga kiire ülesminek. Tõesti see aitas mul tippu välja jõuda ning jäin endaga tohutult rahule, et sellega hakkama sain. See on tõesti minu jaoks suur saavutus. Päris ääre äärde ma veel end ei lubanud, kuid vaade oli vapustavalt ilus. Enamus pilte tegin telefoniga ning kaamera usaldasin pereisa kätte, kes tegi pilte ääre pealt. Olime seal kokku 4 tundi. Järgmine kord luban endal ka liumäest alla lasta, sest see ei pidavat üldsegi nii kiire olema.
3.mail hakkas mul põlv valutama. Tegelikult märkasin seda juba eelneval õhtul. Seetõttu sel päeval ei võtnud me muud ette kui vaatasime DVD-d ning pidasime veel vanavanematega vanaema ja Lea sünnipäevi, sest neil juhtub see olema samal päeval.
Eile käisin siis Avengers: Age of Ultronit vaatamas ning olen rahul, et seda tegin. Hea oli. Kahju, et Lokit seal polnud, kuid tema kohalolekut oli tajuda ning järgnevas osas on ta täiesti olemas õnneks. Tore oli, et tutvustati uusi tegelaskujusid ningloodetavasti näeme neid ka järgnevates osades :)
Hetkel muud lisada pole. Katsun asju sel nädalal rahulikumalt võtta ning põlvel puhata lasta.
Lisan siia pilte ka :)
Weissensee ääres:
Walderlebnisparkis
Pyramidkogeli juures ja peal :D
Täitsa elus veel :D
teisipäev, 28. aprill 2015
Juba üle kuu aja siin?
Hei,
pole viitsinud end vahepeal kokku võtta ja midagi postitada. Igatahes avastasin, et olen siin juba üle kuu aja olnud. aeg liigub ikka kiirelt edasi. Minu käest on jällegi küsitud, kuidas mul läheb ja mida ma teen ning miks ma nii napisõnaline kogu aeg olen. Minu vastus: siin on mul igapäevaelu, kus juhtub harva midagi erakordset ning selle tõttu ma vastangi nii, kuidas asjad minu jaoks välja näevad.
Natuke minu igapäevaelust siis:
Eelmisel nädalal siis oli esimene suurem katsetamine, mis juhtub, kui nad midagi teevad, mis on keelatud või mis ei ole ilus. Nimelt neljapäeval lukustati mind kööki - köögiuks käib haaki, sest Aida (border collie) oskab uksi lahti teha. Palusin, et mine välja lastaks, kuid seda ignoreeriti. Proovisin siis köögiaknast välja minna ja esiuksest sisse tulla. Sel ajal kui mu jalad maapinda puudutasid, panid lapsed ka esiukse lukku. Proovisin siis maja tagant teisest uksest sisse tulla, kuid see oli ja on kogu aeg lukus. Palusin siis uuesti, et mind sisse lastaks, kuid see ei aidanud ning köögiaknast tagasi sisse ronida mul ei õnnestunud. Ootasin siis ligi pool tundi seal ukse taga. Arvasin, et kui nad tülli lähevad või midagi juhtub siis lasevad nad mind nagunii sisse. Täpselt nii juhtuski. Nad lõhkusid ühe kõristi sarnase muusikainstrumendi ära. Siis lasti mind jälle sisse. Muidugi rääkisin sellest ka vanematele, et lapsed aru saaksid,et nii ei ole ilus käituda. Siiani pole midagi muud õnneks juhtunud.
Nädalavahetusel otsustasime väikse väljasõidu teha, sest ilm oli väga ilus ja soe. Kuigi eelnevalt oli ilmateade lubanud, et nädalavahetusel sajab vihma. Võtsime suuna Affenbergile, mis asub järgmise suurema linna Villachi külje all. Reedel olime juba ka Kärnten Cardi ostnud, millega saab väga paljudes kohtades tasuta sissepääsu. See koht oli ülilahe ning ahvid on seal tõepoolest lahtiselt. Sisse on tehtud väike matkarada, mida ahvid nii palju austavad, et inimesed, kui nad ei provotseeri, saavad rahulikult kõndida ja ahve uudistada. Tegemist oli Jaapani makaakidega. Seega nad on ka talvel õues, sest neile kasvab tihe talvekarvkate. Lähedal oli ka ilusa linnuse varemed. Seal asub kotkakeskus, mis avatakse alles mai alguses, seega sõidame sinna peagi uuesti, et kotkaste etendust näha. Siis saan ka lähemalt linnuse varemeid uudistada.
Järgneval päeval esines Manuela vend Lukas koos orkestriga Ossiachis, mis on Affenbergi lähedal. tegemist oli siis klassikalise muusikaga. Nii tore oli seda jälle kuulata ning olgugi et tegemist oli noore orkestriga (kõik olid vanusevahemikus 16 - 30), oli see ülivinge. Isegi lapsed kuulasid pingsalt kaasa ja ei siplenud ringi. Lisaks Ossiach oli nii ilus ning kontserdikoht oli kloostrihoone koos kirikuga, mis asub ühe suure järve kaldal. Hiljem jalutasime ümbruses ringi.
Eile tuli jälle loomaarst hobuse tõttu. Sest mainisin Manuelale, et pidev komistamine ei ole normaalne. Saime teada, et hobusel on lodiluu vasakus esijalas (s.k on see hufrolle). Seega saab temaga ainult pikemaid jalutuskäike teha ning ainult minimaalselt traavi. Lisaks oli tal mingi asi paigast ära ja ta peab mineraale ja vitamiine sööma. Loomaarst ütles, et see on tal juba pikemat aega olnud ning Manuela arvas, et seetõttu oligi hobune müügis, kui nad ta soetasid (eelmine omanik seda aga ei öelnud - tüüpiline). Lisaks algselt ei avastanud nad hobuse liikumises midagi ebatavalist. Eks näis, mis edasi saab. Tõenäoliselt läheb hobune ülesse mägedesse karja, sest muud enamat ei ole võimalik ette võtta. Kui just lihtsalt mõni harv jalutuskäik metsa ja siis kogu aeg koplis.
Nii siin on pilte, et veidi tuju tõsta :) Siin on pilte hetkelisest loodusest ning Affenbergist ja Ossiachist :
pole viitsinud end vahepeal kokku võtta ja midagi postitada. Igatahes avastasin, et olen siin juba üle kuu aja olnud. aeg liigub ikka kiirelt edasi. Minu käest on jällegi küsitud, kuidas mul läheb ja mida ma teen ning miks ma nii napisõnaline kogu aeg olen. Minu vastus: siin on mul igapäevaelu, kus juhtub harva midagi erakordset ning selle tõttu ma vastangi nii, kuidas asjad minu jaoks välja näevad.
Natuke minu igapäevaelust siis:
- kell seitse on äratus
- siis hommikusöök ja vannitoa protseduurid
- lapsed lasteaeda
- tagasi koju (v.a esmaspäeval, siis jään linna, sest neil on muusikakooli tund)
- kuni kaheteistkümneni teen midagi muud - nt raamatu lugemine või hobusega matk või blogipostitus
- lapsed koju või läheme jäätist sööma või parki
- lõunasöök
- tegelen nendega kuni ema koju tuleb - nt mängin, läheme ratastega sõitma või kuulame raamtu cd-d
- õhtusöök, tavaliselt kell kuus või poole seitse
- lähen koertega jalutama
- tagasi tulles vannitoa protseduurid
- siis vaatan filmi või loen raamatut
- umbes kell kümme kuni üksteist lähen tavaliselt magama
Eelmisel nädalal siis oli esimene suurem katsetamine, mis juhtub, kui nad midagi teevad, mis on keelatud või mis ei ole ilus. Nimelt neljapäeval lukustati mind kööki - köögiuks käib haaki, sest Aida (border collie) oskab uksi lahti teha. Palusin, et mine välja lastaks, kuid seda ignoreeriti. Proovisin siis köögiaknast välja minna ja esiuksest sisse tulla. Sel ajal kui mu jalad maapinda puudutasid, panid lapsed ka esiukse lukku. Proovisin siis maja tagant teisest uksest sisse tulla, kuid see oli ja on kogu aeg lukus. Palusin siis uuesti, et mind sisse lastaks, kuid see ei aidanud ning köögiaknast tagasi sisse ronida mul ei õnnestunud. Ootasin siis ligi pool tundi seal ukse taga. Arvasin, et kui nad tülli lähevad või midagi juhtub siis lasevad nad mind nagunii sisse. Täpselt nii juhtuski. Nad lõhkusid ühe kõristi sarnase muusikainstrumendi ära. Siis lasti mind jälle sisse. Muidugi rääkisin sellest ka vanematele, et lapsed aru saaksid,et nii ei ole ilus käituda. Siiani pole midagi muud õnneks juhtunud.
Nädalavahetusel otsustasime väikse väljasõidu teha, sest ilm oli väga ilus ja soe. Kuigi eelnevalt oli ilmateade lubanud, et nädalavahetusel sajab vihma. Võtsime suuna Affenbergile, mis asub järgmise suurema linna Villachi külje all. Reedel olime juba ka Kärnten Cardi ostnud, millega saab väga paljudes kohtades tasuta sissepääsu. See koht oli ülilahe ning ahvid on seal tõepoolest lahtiselt. Sisse on tehtud väike matkarada, mida ahvid nii palju austavad, et inimesed, kui nad ei provotseeri, saavad rahulikult kõndida ja ahve uudistada. Tegemist oli Jaapani makaakidega. Seega nad on ka talvel õues, sest neile kasvab tihe talvekarvkate. Lähedal oli ka ilusa linnuse varemed. Seal asub kotkakeskus, mis avatakse alles mai alguses, seega sõidame sinna peagi uuesti, et kotkaste etendust näha. Siis saan ka lähemalt linnuse varemeid uudistada.
Järgneval päeval esines Manuela vend Lukas koos orkestriga Ossiachis, mis on Affenbergi lähedal. tegemist oli siis klassikalise muusikaga. Nii tore oli seda jälle kuulata ning olgugi et tegemist oli noore orkestriga (kõik olid vanusevahemikus 16 - 30), oli see ülivinge. Isegi lapsed kuulasid pingsalt kaasa ja ei siplenud ringi. Lisaks Ossiach oli nii ilus ning kontserdikoht oli kloostrihoone koos kirikuga, mis asub ühe suure järve kaldal. Hiljem jalutasime ümbruses ringi.
Eile tuli jälle loomaarst hobuse tõttu. Sest mainisin Manuelale, et pidev komistamine ei ole normaalne. Saime teada, et hobusel on lodiluu vasakus esijalas (s.k on see hufrolle). Seega saab temaga ainult pikemaid jalutuskäike teha ning ainult minimaalselt traavi. Lisaks oli tal mingi asi paigast ära ja ta peab mineraale ja vitamiine sööma. Loomaarst ütles, et see on tal juba pikemat aega olnud ning Manuela arvas, et seetõttu oligi hobune müügis, kui nad ta soetasid (eelmine omanik seda aga ei öelnud - tüüpiline). Lisaks algselt ei avastanud nad hobuse liikumises midagi ebatavalist. Eks näis, mis edasi saab. Tõenäoliselt läheb hobune ülesse mägedesse karja, sest muud enamat ei ole võimalik ette võtta. Kui just lihtsalt mõni harv jalutuskäik metsa ja siis kogu aeg koplis.
Nii siin on pilte, et veidi tuju tõsta :) Siin on pilte hetkelisest loodusest ning Affenbergist ja Ossiachist :
Järgnevad Affenbergist :)
Järgnevad Ossiachist :)
Tellimine:
Postitused (Atom)